Tordilõigust ja sefiirist. Raamatuloos ka!

Septembri lõpus võttis raamaturiiulitel koha sisse Tordilõik, kuhu on kokku kogutud 20 Eesti kodutordimeistri retseptid. Tordilõik on raamat, mille vahele on löödud restide jagu mune, niristatud mitmeid purke suhkrut, puistatud kottide viisi jahu, määritud kilode kaupa kreemi, vahustatud võimägesid ja sulatatud loendamatu arv šokolaaditahvleid. Kuid mis kõige olulisem, siia on peidetud Armastus. Armastus küpsetamise ja tordikaunistamise vastu, millest on valminud sooja südame ja siira naudinguga terve hulk koduseid torte ja küpsetisi. Raamatust leiad Eesti kodutordimeistrite nippe, nõuandeid ja retsepte nii nostalgilise võikreemiga tordi, uhkeldava beseekoogi, kaasaegse värvilise martsipaniga kaetud korrustordi kui ka gluteeni- ja laktoosivaba tordi valmistamiseks, keedukreemi ja sefiiri tegemiseks ning korraliku koheva biskviidi küpsetamiseks, sest sellest saab alguse enamik tordilugudest. Kui raamatu kaaned avad, siis võid kuulda vaikset rahulolevat lauluviisi, munakoore praksumist, visplite vuhinat ja spaatlite sahinat. Või tunda hoopis ahjusoojust ja tordi imelist lõhna. Ettevaatust, käed võivad jahuseks saada!

Lähemalt saad raamatu kaante vahele piiluda video vahendusel. Kui soovid omale ka üht raamatut, siis jäta postituse alla kommentaar - milline on Sinu lemmiktort, biskviidi valistamise salanipp või tordikreem, mida võikski sööma jääda? Raamatu loosin nädala pärast.

Kogu lugu algas ühel kevadisel pärastlõunal, kui mulle tehti ettepanek panna kokku raamat kodustest tortidest. Ehk siis otsida inimesed, sõita mööd Eestit neid pildistama ja siis kogu materjal kokku kirjutada. Minult on tihti küsitud, et kuidas ma kõik need küpsetajad leidsin. Või mille alusel sai valik tehtud, sest neid on ju nii palju! Ega ma alguses ei teadnudki, kust alustada ja olin tegelikult üsna mures, et kuidas ma kõikide meistriteni jõuan. Oluline oli ka jälgida, et suur osa retseptidest oleks vana kool - trühvel, keedukreem, besee, sefiir jt, mis tegi ülesande veel eriti keeruliseks. 

Et tunne oleks turvalisem, siis otsustasin teha esimesed sammud kodu lähedal ehk Pärnus. Jäin usaldama elu ennast. Mulle väga meeldib mõelda, et tihtipeale ei ole mõtet üle mõelda, vaid küll elu ise toob teele õigeid inimesi ja kogemusi, tuleb osata vaid märke lugeda ja õiged valikuid teha! Tuttavate soovitusel jõudsingi esimese julge tordimeistrini, kes siis ise juba teadis soovitada üle kogu Eesti erinevaid vahvaid tegelasi, sest nad enamuses suhtlevad omavahel ning teavad ja tunnevad kas isiklikult või suhtlevad Facebook´is. Nii siis saigi: leppisin aja kokku, sõitsin kohale, pildistasime, jutustasime ja sõime torti ning lahkusin lisaks materjalidele ka kalendrisse kribatud nimedega. Seega valik sai üsna juhuslik. Olen äärmiselt õnnelik, et mulle see pakkumine tehti, sest olen ühe suurepärase kogemuse võrra rikkam. Lisaks kohtusin väga paljude meeldivate inimestega ja no torti ju sai ka süüa! Palju torti!

Kõige raskem raamatu kokkupanemisel oli leida meistrid, kes valmistavad trühvlit, keedukreemi, beseed jt vana kooli torte. Neid kas enam ei tehta, sest ema või vanaema kunagi tegid, aga enam ei mäleta, kuidas käis, või ei ole retsepti. Ja kellel on retsept kusagile talletatud, siis seda hoitakse kiivalt. Ei saagi aru, miks? Nii ju kõik vana hea kaob... Ühest küljest ei osata enam teha neid torte, teisest küljest ei ole nõudlust - vana hea biskviit kohupiimakreemiga on ikka põhiline. Mis aga tordi peale kaunistuseks läheb, on juba omaette ooper - valikut ja võimalusi on meeletult. Nii et tordimeister peab lisaks väga heale küpsetamisoskusele olema ka väga loominguline, maitsekas, hea silma ja täpse käega ning pidevalt arendama ennast just tordi kaunistamise osas. 

Õnneks sefiiritegija ma siiski leidsin! Lausa kaks. Kuna sefiir on paljude jaoks nina krimpsu ajav ja poesefiir on paljudel isu ära rikkunud, siis jagan teiega just koduse sefiiri retsepti, mille autoriks on Piret Lilleste. Koos käisime ka toidukoolitust tegemas, kus sefiir põhimõtteliselt kogu tähelepanu röövis. Nii et soovitan soojalt! Maitsev, õhuline ja äärmiselt lihtne valmistada. 

Sefiir:

5 keskmist või suurt munavalget

350 g suhkrut

50 ml vett

1–2 tl sidrunhapet

soovi korral värvilist tuhksuhkrut

Sefiiritegemise põhireegel on, et 1 muna kohta tuleb arvestada 70 g suhkrut ja 10 ml vett. Ühte kaussi pane munavalged, mida hakka vahustama samal ajal, kui segad suhkrusiirupit. Pane suhkur ja vesi potiga tulele, sega ning lase korraks keema tõusta. Alanda kuumust ja lase vaikselt podiseda, ise pidevalt segades. Siirup on valmis, kui suhkur on lahustunud ja taldrikule pannes tekitab siirup tilga, mitte ei valgu laiali. Munavaht on paras siis, kui vahul on tugevad tipud ja see ei voola tagurpidi keeratud kausist välja. Vala siirup ettevaatlikult munavalgevahule, kogu aeg siirupiniret mikseriga „tappes”. Seejärel lisa maitse järgi sidrunhapet ja vahusta edasi nii kaua, kuni sefiir hakkab mööda mikserivarsi „üles ronima”. Kata tort tordipritsi abil sefiiriga.