Kaval Kokk ja kahte moodi lihapallid: kanalihapallid porgandi ja mandlitega ning tomatised veiselihapallid kapsaga

Kui mulle tehti pakkumine panna kokku raamat sellest, kuidas muuta terve pere ja eelkõige laste toidulaud tervislikumaks, siis olin õhinaga nõus. Mulle on tervise teemad alati meeldinud ja huvi pakkunud, kuigi jah, teoorias kipume me vist kõik olema tugevamad kui praktikas. Umbes samal ajal, kui pakkumise sain, olin just liitunud ka Tervisliku Elustiili Klubiga ning tervislik toitumine on sellest ajast minu jaoks olnud ikka ja jälle päevakorras. Kuna ma ei ole toitumisspetsialist, siis raamatu kokkupanemisel lappasin Tervise Arengu Instituudi materjale ja sain nii endale kui ka teistele jagamiseks palju uusi teadmisi ning kasulikke nippe, kuidas hoida oma igapäevane menüü tasakaalus nii, et organism saaks toidust kätte eluks vajaliku. 

Toitumine on tänapäeval väga keeruline ja kirgi küttev teema. Iga päev võime lugeda ajakirjadest, internetist ja raamatutest kõikvõimalikke toitumisnõuandeid – üks propageerib taimetoitlust, teine toortoitu, kolmas on veendunud paleodieedis ning neljas pakub välja süsivesikuvaesed ja valgurikkad toitumiskavad. Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi ja igaüks peaks leidma endale ise selle õige toitumisviisi, mis hoiab terve, tugeva, rõõmsa ja elujõulisena. Teraviljatoodetest eelistan täisteratooteid ega armasta eriti nisujahu. Samuti üritan kasutada vähem valget suhkrut, asendades selle mee või kookospalmisuhkruga. Viimasel ajal on mulle meeldima hakanud ka paleoretseptid just gluteeni- ja laktoosivabaduse poolest ning ka söömisjärgse hea enesetunde tõttu. Seda põhjusel, et olen tundlik laktoosi suhtes. Seega leiate raamatust terve pere toite, mis meeldivad eelkõige lastele, sest nemad on kõige olulisem sihtrühm, keda maast madalast harjutada tervisliku ja teadliku toitumisega. Paljud retseptid on edukalt lastega koos valmistatavad ning osa neist sobib ka inimestele, kellel probleeme nii gluteeni- kui laktoositalumatusega.

Köögiviljade söömise mäng tervele perele

Eriliselt lihtne vaarikajäätis

Kodune müsli ja müslibatoonid

Kaante vahele pistsin just sellised retseptid, millega on lihtne lapsi ninapidi vedada ja tervislikumale toitumisele suunata. Raamatus on juttu toitumise alustaladest ja nippe, kuidas hoida oma toitumine tasakaalus. Oma koha leidsid kaante vahel ka mõned mängud, mida lastega koos mängida, et selgitada ja õpetada näiteks köögiviljade olulisust meie toidulaual. Seega üks terve pere kokaraamat, mille abil saad pakkuda oma suurtele ja väikestele pereliikmetele vaheldusrikkamat menüüd.

 

Lihapallid

Lihapallid, kotletid ja pikkpoiss on vast kõige lihtsamad toidud laste ninapidi vedamiseks, sest hakkliha sisse on võimalik köögivilju nii peeneks hakituna kui püreestatuna ära peita. Lihapallid on laste suured lemmikud pastakastmetes, suppides ja pajaroogades. Pallikesi võid serveerida ka laste sünnipäevalaual, millelt on hea ühe ampsu palle jooksupealt lihtsalt põske pista. Olen tähele pannud, et kui teed lihapallitaina eelmisel õhtul valmis ja lased üleöö maitsestuda, saavad pallikesed kohe eriti maitsvad. Järgnevad retseptid on pisikesed sööjad korduvalt heaks kiitnud! Nii et kaasa aga lapsed lihapallitegemisele, et nad saaksid enda üle eriti uhked olla – ise tehtu on ju hästi tehtu! 

*Lihapallide sisse saad ka juustu ära peita! Kui tainas on valmis, lõika juust kuubikuteks. Vajuta tainas peopessa, selle keskele aseta juustukuubik ning vormi tainas palliks, nii et juust jääks palli keskmesse.

*Sügavkülmutamiseks lao pallikesed karpi üksteise kõrvale ning külmuta. Toidus kasutamiseks ei ole vaja lihapalle üles sulatada, vaid pista külmalt supi sisse või sega pajaroa hulka.

Kanalihapallid porgandi ja mandlitega 

Umbes 20 tk. Valmistamisaeg 20 minutit 

450 g hakitud broilerikintsuliha 

peotäis mandleid 

1 sl linaseemneid 

1 suur porgand 

1 küüslauguküüs 

soola, pipart 

Riivi porgand peenelt ja jahvata mandlid (või haki peeneks). Jahvatatult ei jää lastele hamba alla tükke, mis võivad mitte meeldida. Sega hakkliha, riivporgand, seemned ja pressitud küüslauguküüs. Maitsesta soola ja pipraga. Veereta käte vahel meelepärase suurusega pallikesed ning prae pannil või küpseta ahjus. 

Tomatised veiselihapallid kapsaga 

Umbes 20 tk. Valmistamisaeg 20 minutit 

500 g veisehakkliha 

3 sl tomatipastat 

peotäis lehtpeterselli lehti ja rukolat 

75 g värsket kapsast 

soola, pipart 

1 küüslauguküüs 

Haki kapsas, petersell ja rukola peeneks. Sega kõik komponendid omavahel, maitsesta soola ja pipraga. Veereta käte vahel meelepärase suurusega pallikesed ning prae pannil või küpseta ahjus.

Vahepala: õunad, banaanid ja pirnid ise tehtud maapähklivõiga

Energiabatoonid

Foto: Kerli Sosi

Kavala koka saad tellida - SIIT

Mind ja lapsi on raamatusse ja kaanele pildistanud Kerli Sosi - LEIAD SIIT

Banaanikook

See küpsetamist mitte vajav koogike on äärimiselt lihtsalt valmiv. Kes on söönud, on kiitnud ja retseptigi küsinud. Tegu on muidugi üsna rammusa ja magusa koogiga, kuid mis see väike viilakas kohvi kõrvale siis ikka teeb, eks! Kuna koogi sees on banaanid ja sulatatud iiris, siis lastele läheb see maius kohe eriti hästi peale.

Põhi:
165 g täisteraküpsiseid
6 sl seesami, päevalille- ja linaseemnesegu
1 tl kaneeli
90 g 82-protsendilist võid

Purusta küpsised peeneks puruks ning jahvata seemned. Sega küpsise- ja seemnepuru kaneeli ja sulatatud võiga. Suru segu tugevalt 22 cm läbimõõduga vormi põhja. Jäta täidise valmistamise ajaks külma tahenema.

Täidis:
150 g iirisekomme
2 banaani
200 ml vahukoort
1 sl suhkrut

Sulata paksupõhjalises potis iirisekommid koos 2 sl vahukoorega ühtlaseks vedelaks iirisemassiks. Viiluta banaanid ning sega iirisega. Vala täidis küpsisepõhjale ning aja laiali. Jäta tunnikeseks külma tahenema. Enne serveerimist vahusta üle jäännud vahukoor koos suhkruga ning määri koogi peale.

*Kook on 22 cm läbimõõduga ja selle valmistamiseks kulub ca 25 minutit. Lisaks on vaja vähemalt tunnike oodata, kuni kook külmas taheneb.

Sügisrõõm. Ja Tordilõigu võitja ka!

Viimasel ajal on mulle väga hakanud meeldima inimeste pildistamine. Toiduga on ju lihtne - teed valmis, sätid taldrikule ja seal ta on. Ringi ei jookse, ei hüppa, ei naera ja ei oma ühtki emotsiooni. Põhirõhk on vaid välimusel ja apetiitsusel. Inimestega on aga veidi keerulisem, sest inimesel on mõtted, tunded ja sellest lähtuvalt ka emotsioonid ja näoilmed, mida on juba taldrikul pikutavast grillkanast kordades raskem pildile püüda. Aga harjutades kasvab ju vilumus ja nii ma olengi mõnikord pliidi tagant välja tulnud, toidu sinnapaika jätnud ja hoopis inimeste seltsis aega veetnud, et neid pildile püüda. 

Eelmises postituses lubasin loosida välja ühe Tordilõigu! Vispli vuhina ja tordikellude kolina saatel hõikan välja võitja: Tordilõigu sai endale Maarja! Palun kirjuta mulle meilile :) 

Aga nüüd meenutus ühest päikselisest sügispäevast. 

Tordilõigust ja sefiirist. Raamatuloos ka!

Septembri lõpus võttis raamaturiiulitel koha sisse Tordilõik, kuhu on kokku kogutud 20 Eesti kodutordimeistri retseptid. Tordilõik on raamat, mille vahele on löödud restide jagu mune, niristatud mitmeid purke suhkrut, puistatud kottide viisi jahu, määritud kilode kaupa kreemi, vahustatud võimägesid ja sulatatud loendamatu arv šokolaaditahvleid. Kuid mis kõige olulisem, siia on peidetud Armastus. Armastus küpsetamise ja tordikaunistamise vastu, millest on valminud sooja südame ja siira naudinguga terve hulk koduseid torte ja küpsetisi. Raamatust leiad Eesti kodutordimeistrite nippe, nõuandeid ja retsepte nii nostalgilise võikreemiga tordi, uhkeldava beseekoogi, kaasaegse värvilise martsipaniga kaetud korrustordi kui ka gluteeni- ja laktoosivaba tordi valmistamiseks, keedukreemi ja sefiiri tegemiseks ning korraliku koheva biskviidi küpsetamiseks, sest sellest saab alguse enamik tordilugudest. Kui raamatu kaaned avad, siis võid kuulda vaikset rahulolevat lauluviisi, munakoore praksumist, visplite vuhinat ja spaatlite sahinat. Või tunda hoopis ahjusoojust ja tordi imelist lõhna. Ettevaatust, käed võivad jahuseks saada!

Lähemalt saad raamatu kaante vahele piiluda video vahendusel. Kui soovid omale ka üht raamatut, siis jäta postituse alla kommentaar - milline on Sinu lemmiktort, biskviidi valistamise salanipp või tordikreem, mida võikski sööma jääda? Raamatu loosin nädala pärast.

Kogu lugu algas ühel kevadisel pärastlõunal, kui mulle tehti ettepanek panna kokku raamat kodustest tortidest. Ehk siis otsida inimesed, sõita mööd Eestit neid pildistama ja siis kogu materjal kokku kirjutada. Minult on tihti küsitud, et kuidas ma kõik need küpsetajad leidsin. Või mille alusel sai valik tehtud, sest neid on ju nii palju! Ega ma alguses ei teadnudki, kust alustada ja olin tegelikult üsna mures, et kuidas ma kõikide meistriteni jõuan. Oluline oli ka jälgida, et suur osa retseptidest oleks vana kool - trühvel, keedukreem, besee, sefiir jt, mis tegi ülesande veel eriti keeruliseks. 

Et tunne oleks turvalisem, siis otsustasin teha esimesed sammud kodu lähedal ehk Pärnus. Jäin usaldama elu ennast. Mulle väga meeldib mõelda, et tihtipeale ei ole mõtet üle mõelda, vaid küll elu ise toob teele õigeid inimesi ja kogemusi, tuleb osata vaid märke lugeda ja õiged valikuid teha! Tuttavate soovitusel jõudsingi esimese julge tordimeistrini, kes siis ise juba teadis soovitada üle kogu Eesti erinevaid vahvaid tegelasi, sest nad enamuses suhtlevad omavahel ning teavad ja tunnevad kas isiklikult või suhtlevad Facebook´is. Nii siis saigi: leppisin aja kokku, sõitsin kohale, pildistasime, jutustasime ja sõime torti ning lahkusin lisaks materjalidele ka kalendrisse kribatud nimedega. Seega valik sai üsna juhuslik. Olen äärmiselt õnnelik, et mulle see pakkumine tehti, sest olen ühe suurepärase kogemuse võrra rikkam. Lisaks kohtusin väga paljude meeldivate inimestega ja no torti ju sai ka süüa! Palju torti!

Kõige raskem raamatu kokkupanemisel oli leida meistrid, kes valmistavad trühvlit, keedukreemi, beseed jt vana kooli torte. Neid kas enam ei tehta, sest ema või vanaema kunagi tegid, aga enam ei mäleta, kuidas käis, või ei ole retsepti. Ja kellel on retsept kusagile talletatud, siis seda hoitakse kiivalt. Ei saagi aru, miks? Nii ju kõik vana hea kaob... Ühest küljest ei osata enam teha neid torte, teisest küljest ei ole nõudlust - vana hea biskviit kohupiimakreemiga on ikka põhiline. Mis aga tordi peale kaunistuseks läheb, on juba omaette ooper - valikut ja võimalusi on meeletult. Nii et tordimeister peab lisaks väga heale küpsetamisoskusele olema ka väga loominguline, maitsekas, hea silma ja täpse käega ning pidevalt arendama ennast just tordi kaunistamise osas. 

Õnneks sefiiritegija ma siiski leidsin! Lausa kaks. Kuna sefiir on paljude jaoks nina krimpsu ajav ja poesefiir on paljudel isu ära rikkunud, siis jagan teiega just koduse sefiiri retsepti, mille autoriks on Piret Lilleste. Koos käisime ka toidukoolitust tegemas, kus sefiir põhimõtteliselt kogu tähelepanu röövis. Nii et soovitan soojalt! Maitsev, õhuline ja äärmiselt lihtne valmistada. 

Sefiir:

5 keskmist või suurt munavalget

350 g suhkrut

50 ml vett

1–2 tl sidrunhapet

soovi korral värvilist tuhksuhkrut

Sefiiritegemise põhireegel on, et 1 muna kohta tuleb arvestada 70 g suhkrut ja 10 ml vett. Ühte kaussi pane munavalged, mida hakka vahustama samal ajal, kui segad suhkrusiirupit. Pane suhkur ja vesi potiga tulele, sega ning lase korraks keema tõusta. Alanda kuumust ja lase vaikselt podiseda, ise pidevalt segades. Siirup on valmis, kui suhkur on lahustunud ja taldrikule pannes tekitab siirup tilga, mitte ei valgu laiali. Munavaht on paras siis, kui vahul on tugevad tipud ja see ei voola tagurpidi keeratud kausist välja. Vala siirup ettevaatlikult munavalgevahule, kogu aeg siirupiniret mikseriga „tappes”. Seejärel lisa maitse järgi sidrunhapet ja vahusta edasi nii kaua, kuni sefiir hakkab mööda mikserivarsi „üles ronima”. Kata tort tordipritsi abil sefiiriga.